Millest alustada?
Kui on plaanis paigaldada õhksoojuspump siis tasuks esimese asjana hankida vajalikud kooskõlastused. Ebaseaduslikult teostatud ümberehituse korral võib järelvalvet teostav kohalik omavalitsus teha vastava ettekirjutuse ja kohaldada ka sunniraha kui ettekirjutust ei täideta.
Alustuseks tuleb kohalikule omavalitsusele esitada ehitisteatis ja ehitisprojekt. Kui elamu asub miljööväärtuslikus piirkonnas, siis on vajalik ka muinsuskaitseameti kooskõlatus.
Kortermaja puhul on vajalik kõigi kaasomanike nõusolek, olukorras kus õhksoojuspumba paigaldamisega muudetakse oluliselt elamu välisilmet. Kuivõrd sellega muutub kõigi korterimanike kaasomand ei tohi üks korteriomanik ilma teiste nõusolekuta soojuspumpa paigaldada.
Millist seadet valida?
Seadme valikul tuleks kindlasti enda jaoks selgeks mõelda, et milliseks kujuneb selle põhiline kasutusotstarve. Kas see saab olema kuluka põhikütte (nt elekter, õli, vms) kõrval lisakütte elemendiks või hoopis põhikütteseadmeks väikeses majapidamises. Teatud juhtudel kasutatakse õhksoojuspumpa üldse ainult suvisel perioodil ruumide jahutamiseks.
Kui see on selgeks tehtud siis saab juba pöörduda kliimaseadmete müüja poole ja valida välja sobiva võimsuse, hinnaklassi, tehniliste näitajate ja disaingiga seade. Soovituslik on valida pigem tuntud tootja mudel, millel on kindel varuosa garantii ja korralik järelteeninduse võrgustik. Nagu öeldakse – me ei ole nii rikkad et osta mitu korda odavat asja siis õhksoojuspumba soetamisel kehtib sama reegel.
Kui sobiva disaini osas on raske näpunäiteid jagada siis tehniliste andmete võrdlemisel tasuks jälgida seademe COP-d ehk soojustegurit. COP näitab, mitu korda annab seade rohkem soojusenergiat võrreldes kulutatud elektrienergiaga. Mida suurem on COP, seda suurem on rahaline sääst. COP arvutamiseks jagatakse toodetud soojusenergia kasutatud elektrienergiaga. Näiteks kui COP on 4,5 siis toodab õhksoojuspump 1 kWh elektriga 4,5 kWh soojusenergiat. Kuigi COP-d näidatakse erinevate temperatuuride juures siis soovitame seda võrrelda ka -15 °C välistemperatuuri juures, sest madalate temperatuuride juures tuleb efektiivse seadme töötsüklist tulenev sääst kõige paremini esile.
Milliste tehniliste asjaoludega peab arvestama?
Õhksoojuspumba paigaldus ei ole suur töö ja pädevad paigaldustehnikud saavad selle paigaldamisega hakkama poole päevaga, kui tegemist ei ole just keeruka objekti või mitmest seadmest koosneva komplektiga. Uute hoonete puhul võib paigaldus toimuda ka mitmes osas, sest tihti on projektijärgselt torustik paigaldatud seintesse või lagede taha ja see eeldab, et torustik pannakse paika juba ehitustööde käigus ja alles hiljem paigaldatakse seadmed.
Seadmete asukoha valikul peaks välisosa puhul arvestama sellega, et oleks tagatud piisav õhuliikumine. Kindlasti ei tohi välisseadet paigaldada suletud ruumi – näiteks kuuri. Arvestades hoone konstruktsioonilisi eripärasid tuleb leida parim lahendus ka välisosa kinnitamiseks. Soovitatav on seade paigaldada alusraamiga maapinnale. Nii väldib seadme tekitatud vibratsiooni kandumist mööda välisseina eluruumidesse ja seda eriti puitkonstruktsioonide puhul. Olukorras, kus maapinnale kinnitamine pole võimalik (nt kortermajad), paigaldatakse seade spetsiaalse seinaraamiga hoone välisseinale. Kuigi tänapäevased seadmed on juba üpris vaiksed tasuks seinakinnituse puhul valida paigalduseks koht, mis ei ole otse magamistoa akna taga, sest täielikus vaikuses võib seadme tööreziim hakata ööund häirima.
Hoolduskulude mõttes tasuks leida ka sobiv kõrgus, kuhu pääseb mugavalt redeliga ligi ja ei pea iga kord hooldust tõstuki pealt teostama. Arvestama peab ka õhksoojuspumba välisosa sulatusreziimiga, mis tekitab sulatusvett kuni liiter tunnis, seega ei tohi seade asetseda maapinnale väga lähedal. Muidu võib talvel sulatusveest tekkiv jää seadmesse kasvada või peab liiga tihti käima seadme alt jääd lõhkumas.
Seadme siseosa asukoha valikul tuleb eelkõige silmas pidada füüsikalisi reegleid õhuvoolu liikumise osas. Avatud planeeringu puhul ei ole see probleemiks, kuid sopilise elupinna puhul ei pruugi õhk jõuda igale poole ja tuleb hoolikalt valida kuhu seadme siseosa paigaldada. Ka korruste vahel liigub soe õhk teadupärast ülespoole, seega kui on plaanis paigaldada õhksoojuspump kütmise eesmärgil ainult ühele korrusele siis tasuks kindlasti eelistada alumist korrust, et mingil määral siis tagada sooja õhu liikumine läbi trepiaugu ka ülemisele korrusele. Alati ei õnnestugi leida sobivat kohta, mis oleks hoone keskel selliselt, et õhk pääseks kõikidesse ruumidesse ühtlaselt ja siis tasuks mõelda juba mitme siseosaga seadme (multisplit) soetamise peale. Õhksoojuspumba siseosa paigaldatakse üldjuhul seina peale, põrandast ca 2500mm kõrgusele. Juhul kui on tegemist uue maja ehituse või renoveerimistöödega siis saab planeerida ka laesisese seadme.
Tänapäevased õhksoojuspumbad on sedavõrd efektiivsed, et sobivad hästi ka suviseks jahutuseks. Jahutuse puhul peab aga silmas pidama, et sellisel juhul on õhuvool vastupidine liikudes ülevalt alla, mistõttu ei kehti siseosa asukoha valikul erineva eesmärgi puhul samad reeglid. Külm õhk ei haju kunagi nii hästi ka erinevatesse ruumidesse, seega jahutuse eesmärgil paigaldatud seadmeid peab üldjuhul rohkem arvestama nii õhku liikumise kui ka puudujääva võimsuse arvelt.
Lisaks tuleb õhksoojuspumba siseosa asukoha valikul silmas pidada ka asjaolu, et see vajab kondensaadi ärajuhtimiseks sisendit. Parim lahendus on vabavoolne lahendus. Kui sellist võimalust ei ole siis tuleb paigaldada kondensaadipump, mis teeb paigalduse kallimaks ja lisab süsteemi ühe komponendi, mis teeb ka häält.
Kokkuvõttes võib öelda, et hetkel on õhksoojuspump oma hinnaklassis parimaid küttelahendusi, seega vali välja sobiv seade, õige paigalduspartner ja vii oma plaanid ellu.
Kas leidsid meie artiklist, mida ootasid? Kui Sul on mõni küsimus, siis palun jäta meile kommentaar!
Meile väga meeldib neid lugeda ja vastame alati esimesel võimalusel.
