Soojuspumbad on seadmed, mis võimaldavad madala temperatuuriga soojuse allikast soojust ammutada ja kondenseerida kõrgematele temperatuuridele, mis on kasutatavad erinevates rakendustes. Mehaanilised soojuspumbad kasutavad lenduvate ainete füüsikalisi omadusi (aurustumine, kondenseerumine) soojuse ammutamiseks ja selle temperatuuri tõstmiseks.Ahela soojendataval poolel soojuspump surub külmaaine ja selles sisalduva energia kokku (kondenseerib) ja vabastab surve ahela poolel, millisel soojust ammutatakse.
Soojuspumba eelised:
- alandab energia kulu, eriti kui asendada tavapäraseid elektrilisi küttesüsteeme;
- võib alandada kodu süsihappegaasi emissioone, sõltuvalt sellest, milliseid kütuseid asendatakse;
- puudub kütuse tarne vajadus;
- võib kütta ruume ja toota ka sooja vett;
- tänu kahesuunalisele tööjaotusele on võimalik nii kütta kui jahutada;
- põlemisprotsessi puudumise tõttu ei teki suitsu, tahma ega ebameeldivat lõhna;
- mobiilside võrgu abil juhitav;
- minimaalne hoolduse vajadus.
Õhk-vesi soojuspumbad
ÕHK-VESI SOOJUSPUMBAD ammutavad energia välisõhust. Seda soojust võib kasutada näiteks kütmaks radiaatoreid, põrandaküttesüsteeme, sooja õhu konvektoreid ja teatud tingimustel ka tarbevett.
Õhk-vesi soojuspump eraldab soojuse välisõhust samal viisil nagu külmkapp eraldab seda oma sisemusest. Pump võib ammutada sooja õhust ka juhul, kui õhutemperatuur on isegi üle –20 °C.
Õhk-vesi süsteemi on võimalik ühendada nii olemasoleva keskküttesüsteemiga kui ka erinevate lisaküttesüsteemidega.
Parim kasutegur on võimalik saavutada kombineeritult põrandaküttesüsteemiga, kus soojuskandja on madala temperatuuriga, kuid sobivad ka ajakohased radiaatorid.
Eeliseks näiteks maasoojus pumbaga võrreldes on paigaldamise lihtsus, sest puudub vajadus maakollektori paigaldamiseks. Muidugi ka hind. Seega on ka tasuvusaeg õhk-soojuspumbal üpris lühike.
Kuidas õhk-vesi soojuspumbad töötavad?
Õhk vesi soojuspump vajab töötamiseks elektrit, kuid seda üsna vähe võrreldes energiahulgaga, mida ta vastu annab.
Pumba tööpõhimõte on lihtne ja see käib läbi külmaaine kondenseerumise ja aurustumise, mis mõlemad toimuvad teatud rõhu ja temperatuuri juures.
Sellise protsessiga siis kas eraldatakse või seotakse soojust.
Soojuse äraandmine hoones on võimalik külmaaine kondenseerumise abil. Hoonest väljas seotakse soojus külmaaine aurustumisel.
Külmaine temperatuur oleneb suuresti ka välistemperatuurist ning soojust saab välisõhust siduda vaid siis, kui aurustumistemperatuur on välistemperatuurist madalam. Mida madalamale välistemperatuur langeb, seda suurem on süsteemi temperatuurivahe ja seda rohkem peab kompressor tööd tegema. Sõltuvalt välisest õhutemperatuurist muudab õhk-vesi soojuspump ka koheselt oma töövõimsust.
Enamikes õhk-vesi tüüpi soojuspumpades kasutatakse ühesuguste omadustega külmaainet (freoon R410a), seega on ka seadmete töönäitajad üsna sarnased.
Kas õhk-vesi soojuspump on sobivaim lahendus?
Välja selgitamaks, kas õhk/vesi soojuspump on just õige kütte lahendus peab hindama mitmeid asjaolusid:
Kas on olemas sobilik koht kuhu süsteemi elemendid paigutada?
Vajalik on koht väljasool köetavat hoonet, kuhu süsteemi välisosa seinale või siis maapeal olevale alusraamile paigaldada. Ümbruses peaks olema piisavalt ruumi, et süsteem saaks küllaldase õhuvoolu.
Kas köetav hoone on piisavalt soojustatud?
Kuivõrd õhk-vesi soojuspumbad toodavad madala temperatuuriga soojust, on oluline, et hoone oleks hästi soojustatud ja tuule-kindel, et süsteem oleks võimalikult efektiivne. Halvasti soojustatud hoones ei pruugi õhk-vesi soojuspump anda soovitud tulemust.
